Minul on uus sõber. Tutvusime kolm kuud tagasi. Praeguseks ma ei kujutaks enda elu temata ette. Minu ja Veikko kallis Robi. (Nime mõtles Veikko ja mina olin sellega sekundiga nõus)
Ta oli alguses ikka päris pisike aga nüüd on ta tublisti kasvanud. Oskab käskluse peale istuda ja lamada, hetkel õpetan teda käppa andma. Talle meeldib väga joosta ja mängida. Tal on endal mänguasju palju, aga ikka kõige põnevam on mängida kuskilt leitud asjadega. Nt ühe suure kannu, kuhu ma plaanisin istutada lille, oli ta tükkideks närinud ja te ei kujuta ette, kui palju rõõmu võib talle pakkuda üks tühi võikarp. Kui te vaid näeksite tema armsat nägu, kui ta kavalalt jookseb koridorist välja suss hambavahel. Siis on raske temaga pahandada, sest see hetk on nii armas ja naljakas. Eilse kuuma päeva koerustükk oli see, et tuulega tuli köögi uks lahti ja muidugi ta pani enda krõbinate pakiga jooksu.
Hämmastav kui palju võib üks koerake hinge pugeda. Hoolimata sellest, et ta on ühte ja sama lillepeenart umbes kümme korda üles kaevanud, on ta ikka nii kallis mulle. Ja tema, saab küll pahandada ja ka vitsa aga ikka tuleb rõõmsalt minu juurde.
Tema suured kõrvad teeksid vist igaühe südame härdaks. Eriti siis, kui ta ärkab ja tuleb kiiresti püsti, ning kõrvad on üks püsti, teine kuidagi kõveralt, endal unine nägu peas. Täna, kui ma sättisin enda päikese kätte vedelema, siis otsustas Robi, et tahab teha sama mis mina, seega sekundiga oli ta pingi peal minu kohal ja hetkeks tundus , et ta ei kavatsegi sealt end liigutada. Minuti vist suutis seal olla ja siis jooksis koridori külma põranda peale.
Muidugi see hetk , kui me oleme end õhtul hingetuks jooksnud ja kui mina istun pingile ning tema tuleb minu kõrvale ja paneb pea sülle, on vist kõige ilusam hetk.
