Loomad

Ega mul palju oma loomade kohta kirjutatud pole aga sirvisin enda postitusi ja üks esimesi oli kirjutatud veidi merisiga Piuksust. Tänaseks elab Piuksu juba paremas maailmas ja minu ilusamates mälestustes. Teda pole minuga juba u kolm aastat. Kahjuks oli ta oma ea juba ära elanud ja oli lihtsalt tema aeg. Viimastest elupäevadest mäletan, et ta väga ei söönud midagi ja andsin talle süstlast sööki, et ta midagigi saaks. Ühel päeval töölt tulles oli puuris väga vaikne ja seal ta oli....tema mälestuseks asetatud kivi haual suure pärna kõrval on kindlalt oma kohal.
Järgmine postitus oli sõber Robist, keda samuti meil enam ei ole. Tema oli noor kahe aastane kutsikas, kelle elusaatus osutus selliseks, mida keegi meist soovinud pole. Selles loos pole mõtet otsida süüdlast ega pikemalt lahata olukorra üle, kuid loomaarst Piret pani ta magama, kuna muutus agressiivseks ja läks Veikkole kaks korda kallale. Kuna olin rase siis ei julgenud ka mina tema lähedale enam minna, sest hammaste näitamine muutus igapäevaseks. Selle olukorra üle saab vaid öelda, et kurb. Sai valatud pisaraid ja tahaks temast meenutada ainult head. Seega Robi oli tubli ja hea koer.
Kassidest ma postitusi ei leidnudki. Neid on mul kaks Kurri ja Timmu. Mõlemad isased. Kurri on vanem mustvalge kõigearmsam kass. Timmu on aasta noorem hall kass, kelle Veikko pm päästis ära, kuna ema kassil enam polnud ja vennake oli juba nälga surnud, siis see kass tuligi meie  hoole alla. Ta on selline heas mõttes ullike aga siiski kallis kassike. Nad said sõpradeks paari päevaga ja praegu magavad üksteise kaisus, kaklevad vahel kuid mega semud.

Ja siis on meil Sämmi. Ehtne karvakera, kelle karvu pean hoovi pealt korjama karvavahetusperioodil. Õõh ja ise olen ka karvu täis. Tema iseloom on omane heale koduloomast koerale- ei hüppa üles, ei kaeva, mööda küla on vähe käinud ja üldiselt kuulab hästi sõna.