Lugesin läbi Jeffrey Moussaieff Massoni raamatu Mõtteid koerte tundeelust Koerad ei valeta. Koer Sämmi otsustas ükspäev külapeale hulkuma minna ja meile helistati, et talle järele läheksime. Olin väga vihane ta peale aga samas olen ise süüdi, et pole teda piisavalt õpetanud. Sämmi on koguaeg kodus olnud ja sellest, et kaasa ei tohi tulla kui ma ära lähen, sai ta juba väga varakult aru. Seega jätsin õpetamise sinnapaika ja kuna rasedus oli ka lõpusirgel, siis polnud enam mahti õpetada ja nüüd ongi siis tulemus käes-otsi koera mööda küla taga. Kuna ketikoera ma ei soovi ja koeri on võomalik õpetada, siis võtsin asja uuesti käsile. Lugesin läbi raamatu koerte hingeelust, mis oli üsna filosoofiline raamat ja praegu meenub ainuke fakt see, et hundist saab koera kasvatada 10 000 aastaga. Teine raamat Koera koolitamine nädalavahetusega andis mulle motivatsiooni õpetamiseks, ehk siis koostasin õpetamisplaani ja kahe nädalaga saavutsin selle, et ketis ta enam ei olnud ja kaugele ei läinud. Järjekordselt, loll nagu olen jätsin jälle õpetamise sinnapaika ja käib hulkumas. Nii palju siis järjepidavusest, mida koer vajab. Koera peab iga päev treenima, kasvõi natuke, et ta ei unustaks õpitu. Koera peab kiitma, silitades rinna pealt(mitte peapealt-see on alandav nende jaoks). Ajapikku koerad otsivad kiitust lausa taga, et peremees silitaks. Istumise sai Sämmi selgeks, kaugemale ei jõudnud.
John Cleese - Igatahes.
Briti humoristi elulugu, algust lugesin kuid lõpuni ei jõudnud, mitte et igav oleks, aga lihtsalt mind vaevab endiselt raseduse kõrvalnäht keskendumisvõime puudumine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar