Melissa mööbel

Igal väiksel tüdrukul vöiks olla oma riiul ja mänguasjakast. Kuna meil kogunes mänguasju väga palju, siis tuli neid ka kuskile panna. Kõigepealt valmis mänguasjakast, remondist ülejäänud voodrilauast ja vineerplaadist. Lilled joonistasin mina peale kokku klopsimine oli Veikko töö. Sai parajalt suur ja madal, et asjade omanik saaks neid hästi kätte. Siis tekkis veelgi rohkem mänguasju ja kõik olid kuhugi põrandale ühte hunnikusse või kapi äärele ära pandud. Otse loomulikult oli siis vaja ka riiul juurde ehitada, samast materjalist. Paar tundi tööd ja kena mööbliese jälle valmis.

Kiik

Ise tehtud, hästi tehtud. Kuna Melissa oli üsna pea hakanud istumist harjutama, tahtsin talle ise kiige valmistada. Idee tuli otseloomulikult pinterestist ja nii ma siis hakkasin plaani valmis mõtlema. Läksin käsitööpoodi, et kiik oleks tugevast materjalist ostsin linase riide, mille meetri hind oli minu jahmatuseks üsna kõrge 20 eurot. Otsustasin pool meetrit siiski võtta ja teise kanga mis asetseb kiigu seespool ostsin kaltsukast kahe euroga, mis oli linasele riidele üsna lähedane riie aga ilustae lilledega. Puupulgad andis mulle issi ja köie koos kinnitustega ostis Veikko. Kokku võttis kõik aega ainult üks õhtu ja valmis ta saigi. Igati etem kui poest ostetud plastmassist kiik, mis on igal teisel lapsevanemal.

Hetkel käsil loomad ja elulugu.

Lugesin läbi Jeffrey Moussaieff Massoni raamatu Mõtteid koerte tundeelust Koerad ei valeta. Koer Sämmi otsustas ükspäev külapeale hulkuma minna ja meile helistati, et talle järele läheksime. Olin väga vihane ta peale aga samas olen ise süüdi, et pole teda piisavalt õpetanud. Sämmi on koguaeg kodus olnud ja sellest, et kaasa ei tohi tulla kui ma ära lähen, sai ta juba väga varakult aru. Seega jätsin õpetamise sinnapaika ja kuna rasedus oli ka lõpusirgel, siis polnud enam mahti õpetada ja nüüd ongi siis tulemus käes-otsi koera mööda küla taga. Kuna ketikoera ma ei soovi ja koeri on võomalik õpetada, siis võtsin asja uuesti käsile. Lugesin läbi raamatu koerte hingeelust, mis oli üsna filosoofiline raamat ja praegu meenub ainuke fakt see, et hundist saab koera kasvatada 10 000 aastaga. Teine raamat Koera koolitamine nädalavahetusega andis mulle motivatsiooni õpetamiseks, ehk siis koostasin õpetamisplaani ja kahe nädalaga saavutsin selle, et ketis ta enam ei olnud ja kaugele ei läinud. Järjekordselt, loll nagu olen jätsin jälle õpetamise sinnapaika ja käib hulkumas. Nii palju siis järjepidavusest, mida koer vajab. Koera peab iga päev treenima, kasvõi natuke, et ta ei unustaks õpitu. Koera peab kiitma, silitades rinna pealt(mitte peapealt-see on alandav nende jaoks). Ajapikku koerad otsivad kiitust lausa taga, et peremees silitaks. Istumise sai Sämmi selgeks, kaugemale ei jõudnud.
John Cleese - Igatahes.
Briti humoristi elulugu, algust lugesin kuid lõpuni ei jõudnud, mitte et igav oleks, aga lihtsalt mind vaevab endiselt raseduse kõrvalnäht keskendumisvõime puudumine.

Luule

Kariinale sünnipäevaks.

Ära iialgi arva, et üksi Sa oled,

et muret või rõõmu Sul jagada ole.

Kui väsinult õhtuti magama lähed,

Sind saadan valvama kuu ja ka tähed.

Kui tunned, et eksinud on Sinu meel,

minu parimad soovid Sul näitavad teed.

Mind leida võid päikesest ja vihmasajust,

Sind eemale juhin maailma valust.

Kui südamest midagi ihkad või soovid,

on alati keegi, kes kuuleb  ja hoolib.

Vaid hüüa, kui tunned, et sõpra on vaja,

ma sinu jaoks alati leian aja.

Loomad

Ega mul palju oma loomade kohta kirjutatud pole aga sirvisin enda postitusi ja üks esimesi oli kirjutatud veidi merisiga Piuksust. Tänaseks elab Piuksu juba paremas maailmas ja minu ilusamates mälestustes. Teda pole minuga juba u kolm aastat. Kahjuks oli ta oma ea juba ära elanud ja oli lihtsalt tema aeg. Viimastest elupäevadest mäletan, et ta väga ei söönud midagi ja andsin talle süstlast sööki, et ta midagigi saaks. Ühel päeval töölt tulles oli puuris väga vaikne ja seal ta oli....tema mälestuseks asetatud kivi haual suure pärna kõrval on kindlalt oma kohal.
Järgmine postitus oli sõber Robist, keda samuti meil enam ei ole. Tema oli noor kahe aastane kutsikas, kelle elusaatus osutus selliseks, mida keegi meist soovinud pole. Selles loos pole mõtet otsida süüdlast ega pikemalt lahata olukorra üle, kuid loomaarst Piret pani ta magama, kuna muutus agressiivseks ja läks Veikkole kaks korda kallale. Kuna olin rase siis ei julgenud ka mina tema lähedale enam minna, sest hammaste näitamine muutus igapäevaseks. Selle olukorra üle saab vaid öelda, et kurb. Sai valatud pisaraid ja tahaks temast meenutada ainult head. Seega Robi oli tubli ja hea koer.
Kassidest ma postitusi ei leidnudki. Neid on mul kaks Kurri ja Timmu. Mõlemad isased. Kurri on vanem mustvalge kõigearmsam kass. Timmu on aasta noorem hall kass, kelle Veikko pm päästis ära, kuna ema kassil enam polnud ja vennake oli juba nälga surnud, siis see kass tuligi meie  hoole alla. Ta on selline heas mõttes ullike aga siiski kallis kassike. Nad said sõpradeks paari päevaga ja praegu magavad üksteise kaisus, kaklevad vahel kuid mega semud.

Ja siis on meil Sämmi. Ehtne karvakera, kelle karvu pean hoovi pealt korjama karvavahetusperioodil. Õõh ja ise olen ka karvu täis. Tema iseloom on omane heale koduloomast koerale- ei hüppa üles, ei kaeva, mööda küla on vähe käinud ja üldiselt kuulab hästi sõna.

Tere jälle

Nonii, on aeg vaadata kuupäevi, viimane sissekanne juulis 2014! Kolm aastat on möödas ja ma pole vahepeal mitte midagi kirjutanud.Miks? Ma tõesti ei tea, võib-olla on eluke nii kiire, et lihtsalt pole mahti. Suuremad elumuutused: kaks kassi, uus koer, uus auto, laps. Olen ka raamatuid lugenud, kuid kes neid enam mäletab, mida lugesin. Teen hiljem pisikese ülevaate, sobrades veidi mälusopis. Kuna tervitussõnad on öeldud, siis hakkan lisama järjest postitusi oma elust ja sellest, millega siis vahepeal tegelenud olen.